Kaljudel on omad elanikud
Siin elus on tekkinud üsna hea rütm. Ühel päeval lähme mere äärde kõndima, teisel päeval ujuma, vahepeal teeme natuke tööd ja siis tuleb muidugi mõni Oliveri hüppamisega seotud plaan. Pärast kümmet päeva autos on väga hea, kui päev ei alga küsimusega, kuhu täna edasi sõita.
Avastamist jätkub siinsamas. Cabo Roig, Playa de la Glea ja Punta Prima on kõik piisavalt lähedal, aga iga mereäärne lõik on natuke isemoodi.
Kõige rohkem on meile silma jäänud kohalikud kassid. Neid on siin tänavatel omajagu, igas värvis ja suuruses. Kõik tunduvad hästi toidetud, rahulikud ja üsna enesekindlad. Bobby kiidab heaks, kuigi ta ise vaatab kogu seda elu peamiselt turvalise akna tagant.
Kui mere ääres kaljult alla vaadata, võib näha, et isegi kaljudel on kassidel omad lemmikkohad. Mõni magab päikese käes kivide vahel, teine istub ja vaatab mere poole, nagu oleks tal seal oma kindel tööpost.
Paljud on sõbralikud ja uudishimulikud. Oliver on juba otsustanud, et üks kass võiks meie juurde kolida. Meie proovime talle selgitada, et Bobby ei pruugi seda plaani sama suure vaimustusega vastu võtta.
Mere ääres ei ole siin ainult üks promenaad, kus teha paar pilti ja tagasi minna. Rajad lähevad mööda kaljusid edasi ja neid on mitme kilomeetri jagu. Saab valida koha ja lihtsalt minna, kuni tuleb järgmine ilus vaade või keha annab märku, et võiks väikese pausi teha.
Kaljud, merekohin, sinine vesi ja need rajad, millel pole vaja iga sammu ette planeerida. Jalad saavad lõpuks ise valida, kuhu minna, ja merekohin teeb samal ajal ülejäänu ära.
Vahet pole, kas oleme Cabo Roigis, Gleas või Punta Primas, igal pool on midagi uut vaadata. Mõni lõik on avaram ja rahulikum, mõni teine läheb kohe kaljude vahele. Vahepeal tuleb vastu väike rand, vahepeal pink, kus saab lihtsalt istuda ja merele vaadata.
Pikematel ringidel tuleb ette ka puhkepause. Mitte sellepärast, et rajad oleksid rasked, vaid sellepärast, et vahepeal on lihtsalt vaja seisma jääda ja aru saada, kui hea siin on.
Kui sammud on täis, läheb vaja merd. Ujumas käime ikka regulaarselt, sest see on siin liiga lihtne, et vahele jätta. Mõnel õhtul on pärast matka kõige parem lihtsalt vette minna ja lasta päeval maha laadida.
Oliveri jaoks ei ole oluline, kas ujumine toimub meres või basseinis. Peaasi, et ujuda saab.
Sokid tähendavad hüppamist
Oliveri teine suur teema on sokid. Täpsemalt grip-sokid, mis tähendavad seda, et ees on hüppamine.
Leidsime San Javieris Jumping Jumpi, umbes 25 minuti kaugusel. See on ligi 5000 ruutmeetrit lõbustusi ja Oliveri hinnangul uus lemmikkoht. Peame vähemalt kaks korda nädalas käima, sest üks kord ei ole ilmselgelt piisav.
Park on moodne, rahvast on omajagu, aga kõik mahuvad ära. Oliver läheb QR-koodiga väravast sisse, käib vahepeal vett joomas ja puhkamas ning läheb siis jälle edasi. Kaks tundi saavad sisustatud nii, et keegi ei pea talle tegevust välja mõtlema.
Oliver teeb sooja backflipidega ja tegi San Javieris foam pit’is jälle ühe double frontflipi. Esimest korda tegi ta selle Elches Street Jumpis, nii et uus koht andis talle lihtsalt võimaluse sama trikki korrata. Kahjuks vanemad foam pit’i sisse ei saa, nii et sellest hüppest pilte meil eriti ei ole. Peame lihtsalt tema sõna uskuma.
Pilet on korralik, 18 eurot nädala sees ja 21 eurot reedel, laupäeval ning pühapäeval, aga kui hüpata on vaja, siis hüpata on vaja. Oliver on happy.
Praegu ongi siin elu üsna hea segu: hommikul võib kohata kaljukassi, päeval jalutada mere ääres, õhtul ujuda ja mõnel teisel päeval sõita sokkidega hüppama.
Mägikassid, meri ja sokid, meie Hispaania argipäevad hakkavad vaikselt kuju võtma. Toimetame edasi. ❤️🇪🇸
