Üle kuu aja soojal maal
Endalegi märkamatult oleme siin soojal maal juba üle kuu aja olnud. Meeleolud on endiselt rõõmsad, kuigi vahel, kui kellelgi on korraks liiga palav või kõht natuke tühi, tuleb ette ka veidi pahurdamist. Inimlik, eks ole. 😁
Kui keegi küsiks, millega me siin oma päevi täidame, siis aus vastus on üsna tavaline. Töö, Oliveri koduõpe, söögitegemine, söömine, koristamine ja poes käimine. Elu nagu elu ikka, lihtsalt teises valguses ja natuke soojema õhuga.
Oliveri koolitükid saavad tehtud ja tööpäevad ka. Vahel on laud täis vihikuid, vahel arvuteid ja vahel kõike korraga. Hispaania toidupoed ja siinne toiduvalik väärivad kindlasti omaette postitust, sest seal on nii mõndagi, millest rääkida.
Õhtud ja nädalavahetused on aga siin hoopis teistsugused kui Eestis. Just see on üks põhjusi, miks me siia tulla tahtsimegi.
Me käime õhtuti pikkadel jalutuskäikudel. Kõndimine on hea nii kehale kui ka vaimule ja ega me Eestis ka vähe ei matkanud, aga siin on see ikka hoopis teine tera. Kilomeetrite kaupa kulgevad kõnniteed otse ranniku ääres, nii et kohati saab peaaegu käe vette pista.
Vaated on imelised, tuul mõnusalt soe ja päikeseloojangud lihtsalt maalilised. Ühel õhtul võib minna Cabo Roigi poole, teisel korral Glea või Punta Prima suunas. Vali ainult, kumb tee täna rohkem kutsub.
Kassid on nende jalutuskäikude omaette vaatamisväärsus. Neid on siinsetel radadel kümneid ja kümneid, igas värvis ja suuruses. Nad on enamasti hästi toidetud, sõbralikud ja uudishimulikud ning paljud neist paistavad teadvat täpselt, milline kivimüür või päikeselaik on kõige parem.
Bobby kiidab heaks. Oliver on samal ajal veendunud, et üks neist võiks meile küll juurde kolida. Meie proovime talle selgitada, et Bobby ei pruugi seda plaani sama suure vaimustusega vastu võtta.
Papagoid on aga üks eriti äge ja meie jaoks üsna eksootiline nähtus. Palmide otsas on papagoipesad ja neid tundub olevat igal pool. Päris lahe on jalutada, kui samal ajal lendavad nad üle pea ja kogu ümbrus on nende hääli täis.
Üks neist otsustas muide ka Lauri uue valge särgi ära ristida. 😂 Usume siis ikka, et see toob head õnne. Vähemalt on nüüd selge, et kohalik loodus on meid ametlikult vastu võtnud.
Muidugi ei viitsi iga õhtu pikki maid kõndida. Vahel tuleb lihtsalt ujuma minna. Vesi on veel päris soe, ilm samuti ja meres olemine teeb pea kuidagi mõnusalt tühjaks.
Vahepeal juhtus ka väike õnnetus, kui Kersti trepil kukkus ja jala korralikult välja väänas. See tõmbas pikematele jalutuskäikudele mõneks ajaks pidurit, aga õnneks ei tundu midagi väga hullu olevat ja jalg on praeguseks suures osas taastunud. Tark ei torma. 😅
Mõnel õhtul, kui tuul on natuke jahedam, lähevad vette ainult tugevamad, loe Oliver ja Lauri. Kersti eelistab siis liiva peal pikutada ja vaateid nautida. Eks keegi peab ju asju ka valvama. 😅
Ja kui rannast tagasi tulla, võib päeva lõpetada millegi kohaliku ja magusaga. Churros ei lahenda kõiki maailma probleeme, aga pärast jalutuskäiku teevad nad tuju küll paremaks.
Sokid tähendavad hüppamist
Oliveri hüppamisest on välja kujunenud omaette kindel rutiin. Vähemalt kaks korda nädalas peab ta batuudipargis saltosid harjutada saama ja nii ongi. Jumping Jumpi rahvas tunneb poisi juba ära ning sisse kõnnib ta seal nagu oma koju.
Kahe tunni sisse mahub soojendus, hüppamine, vahepealne veejoomine ja jälle hüppamine. Kui Oliver pargist lahkub, on ta väsinud, aga väga rahul. See on päris hea märk.
Ja siis on veel üks suur ettevõtmine, mis meie aega ja energiat korralikult neelanud on, meie kinnisvarajaht. See on ikka sport omaette. Vaatame kuulutusi, suhtleme inimestega, kaalume variante ja proovime aru saada, milline koht võiks päriselt meie koduks saada.
Aga sellest räägime juba mõni teine kord, sest see väärib täiesti omaette postitust. Praegu kulgeme siin edasi, üks jalutuskäik, üks ujumine, üks hüppamistrenn ja üks kinnisvarakuulutus korraga.
Nii me siin siis siiamaani kulgenud oleme. Elu nagu elu ikka, ainult et natuke soojemas kohas, papagoid pea kohal ja pikad-pikad kõnniteed ukse ees. ❤️☀️
