Esimesed päevad
Esimesed päevad siin kohapeal on olnud mõnus pinge langus. Päris hea on olla nii, et saab mitu päeva järjest ühe koha peal olla, ei pea igal hommikul uut marsruuti välja mõtlema ega kogu aeg edasi kihutama.
Kui kümme päeva järjest oled elanud auto, hotellide ja järgmise sõiduotsa rütmis, siis tundub korraga päris luksusena see, et hommikul ei pea mitte kuhugi minema. Saab rahulikult süüa, kohvi juua ja vaadata, kuidas päev ise käima läheb.
Meie päevad ongi praegu üsna lihtsad. Sööme ja joome head paremat, töötame natuke, avastame mereäärt ning käime ujumas. Ega me suurt muud siin ei teegi, aga just see ongi praegu mõnus.
Meie maja ees on samuti rand, aga lemmikuks on kujunenud Playa de la Glea. Autoga on sinna umbes kümme minutit ning seal on mõnus liivane rand, rohkem ruumi ja hea pikk lõik, kus saab lihtsalt olla.
Vaated on siin muidugi omaette asi. Kord on tee ääres liiv, kord kivine rannik, kord palm ja sinine meri. Isegi väike jalutuskäik venib kergesti pikemaks, sest iga nurga taga on jälle midagi vaadata.
Playa de la Glea on mõnusalt avar. Seal saab rahulikult liiva peale pikali visata, meres ujuda ja natuke lihtsalt ringi vaadata. Pärast pikka autosõitu on päris hea, kui päeva suurim plaan on rannani jõuda.
Ujumisega on meil siin omaette graafik. Oliveri arvates tuleb ujumas käia vähemalt kaks korda päevas, üks kord meres ja teine kord maja hoovis basseinis. Meie ei hakanud sellele vastu vaidlema, sest ausalt öeldes tundub see väga mõistlik plaan.
Merre minek on mõnus, aga basseinis saab natuke niisama ka olla, ilma et lained või kivid kuskile kaasa tuleksid. Oliver kiidab mõlemad variandid heaks.
Kui kõht vahepeal tühjaks läheb, ei pea siin pikalt mõtlema. Oliver nõudis Popeyesi külastust, sest see on meile lähedal ja hea burger oli tema hinnangul täiesti vajalik. Käisimegi ära ja tuleb tunnistada, et polnud paha.
Vahelduseks kohalikule toidule sobib vahel ka üks korralik burger. Eriti siis, kui keegi on pärast ujumist ja rannas jalutamist näljane.
Jalgu on mere ääres hea sirutada. Saab minna mööda teed, kus majad ja palmipuud vahelduvad kivise rannaga, või võtta suund natuke metsikumale lõigule, kus meri käib vastu kaljusid.
Ilm on super soe ja selle üle ei saa küll kurta. Pärast pikka autosõitu on päris hea lihtsalt kõndida, vaadata sinist vett ja mitte kuhugi kiirustada.
Kui viitsimist on rohkem, läheme pikemale ringile. Siin on piisavalt erinevaid mereäärseid radu, et sama vaade ei tule kohe uuesti vastu. Vahepeal on liiv, siis kivid, siis jälle mõni väike rand või koht, kus saab korraks seisma jääda.
Vahepeal uurib Bobby oma uut ümbrust akna taga. Temal ei ole vaja merre ujuma minna ega Popeyesi sõita, piisab heast vaatepunktist ja sellest, et kõik toimub tema silme all.
Praegu ongi kõige parem see, et elu ei pea iga päev olema suur sündmus. Mõni päev võib koosneda basseinist, rannast, heast söögist, natuke tööst ja ühest ilusast jalutuskäigust.
Puhkame, ujume, puhkame, ujume, töötame ja avastame. Toimetame edasi. ❤️🇪🇸
