Me oleme kohal
Hommik algas hea kohviga, aga päris puhkuseks veel aega ei olnud. Tööd on vaja ka teha ja Lauril oli üks järjekordne videokõne, nii et hommik läks üsna tihedalt. Reisipäevad on küll pikad olnud, aga töö ei ole sellepärast kuhugi kadunud.
Kõhud said täis, asjad autosse ja võtsime suuna Elchest Orihuela Costa poole. Ees ootas korteri ülevaatamine ja päris otsus, kas sellest saab meie kodu järgmiseks kaheks kuuks.
Hommik hotellis oli natuke tööpäeva ja natuke reisipäeva moodi. Kui kõne läbi sai, oli aeg jälle teele asuda. Viimane ots ei olnud pikk, aga tunne oli suur, sest nüüd ei sõitnud me enam lihtsalt järgmise ööbimiskoha poole, vaid oma ajutise kodu poole.
Korter asub Orihuela Costa ja Torrevieja piiril, umbes saja meetri kaugusel merest. Kohapeal vaadates oli kohe selge, et see sobib. Kõik oli tip-top ja tegimegi diili ära, kaheks kuuks hetkel ning siis vaatame edasi, kuidas meie päris kodu plaan kujuneb.
Üür on natuke kopsakam, aga noh, elu peab ka hea olema. Mere lähedus, vaade ja kogu see tunne kaalusid seekord praktilise poole üles.
Pärast võtmete saamist pakkisime asjad lahti ja proovisime Volvot ka garaaži mahutada. Peaaegu läks, aga umbes 50 sentimeetrit jäi autost siiski välja. Nii et väga pikalt ei vaielnud, auto garaažist välja ja parkisime nagu tavaliselt õue.
Seejärel käisime mere ääres, rannas ja ujumas. Pärast kümmet päeva autos oli see kõik kuidagi eriti hea. Mitte enam lihtsalt vaade aknast, vaid päriselt oma rand, kuhu sai minna siis, kui tahtsid.
Korteris oli hea olla. Bobby vedeles niisama, rallis ringi ja uuris uut kohta omas tempos. Pärast pikka autosõitu oli temalgi lõpuks ruumi, kus lihtsalt olla ja oma kassi asju teha.
Garaažiga tuli siiski leppida. Proovisime veel korra, aga Volvol jäi ikka nina välja. Vähemalt saime nüüd kindlalt teada, et järgmise kodu puhul tuleb ka parkimiskoht enne üle vaadata, mitte ainult merevaadet. 😄
Oliver nõudis õhtuks lasanjet, mis tundus täiesti õiglane. Pärast sellist reisi peab esimene päris õhtusöök olema midagi head ja natuke kodust. Bobby vedeles samal ajal läheduses ning hoidis köögil toimuvat oma musta kassi pilguga kontrolli all.
Korterist on hea vaade merele ja merekohin kostab päriselt tuppa. Õhtune vaade linnatuledega oli ka väga ilus, selline tunne, et oleme ühe suure peatüki lõpuks ära lõpetanud ja järgmine saab nüüd alata.
Uskumatu, et jõudsime kohale ilma ühegi suurema probleemita. Auto pidas hästi vastu, Bobby pidas hästi vastu ja meie pidasime ka. Nüüd tuleb paar päeva lihtsalt puhata, kohaneda ja tööd teha, sest reisipäevadel sai tööd teha ainult mõned tunnid korraga.
“Seiklus alaku! ❤️”
Päev 10
